Jutustab Julius Reinmets Tõnikse talust 1993.aastal, 81 aastat vana
Tahan jutustada Seljamäe seljandikust ja Vaida Selimäe ahelikust, mis oma soosaartega (võhmad) tungib kaugele Suursoo sisse ja iga võhmas, saarekene on seotud muistenditega, legendidega. See ilus seljandik on kruusa, liiva mägi, kumer nagu kana muna, küljed vajuvad sohu, tõuseb soopinnast paiguti 4 kuni 5 meetrit kõrgemale. Taimestikust kasvavad ainult seal ilusad pügatud kadakad, arvan, et see on lammaste töö, sest rohtu kasvab suvel väga vähe, kannatab kuivuse all, olgugi, et asub soode keskel. Kahelt poolt piiravad seljandikku sood ja järved rabadega. Seljandik saab oma alguse Vaskjala-Limu külast. Selle küla põldude lõppemisel ja edasi sooäärest heinamaalt algab seljandiku tõus suunaga itta, koguaeg piiravad teda sood ja paremale jääb Limu järv. Ta on kohati laiuti väga kitsas, kõigest mõnikümmend meetrit lai. Et see maapind on vähe viljakas, siis on see vaesematele inimestele kunagi jagatud ja on tekkinud sinna saunad, veikesed eluasemed käsitöölistele ja mõisateenijatele. Ainult suure vaevaga on loodud aiamaad soost ja mäest. Hiljem edasi seljandik laieneb. Ja sinna on tekkinud talu, Rae Seli. Sääl on põlluviljelemine juba võimalik. Arvan, et aegade jooksul on saunadest kokku moodustatud ainukene talu kogu ümbruskonnas. Edasi Vaida maile jõudes Suuresti taluni. Suuresti talu põllud on kahel pool seljandikku. Mäe seljandikul tee, kahel pool tamme ja sarapuudega ja muidugi kruusaaukudega. Kruusa aukude külgedel kasvavad muulukad, suured piklikud maasikad, mis õige varakult valmivad. Jaanipäeval juba kõlbavad süüa. Suuresti ja Vaida Selimäe vaheline kitsam seljandik, mida nimetatakse Rennikaelaks, on kõigest 6 meetrit lai. Nüüdseks on sealt suur kanal läbi kaevatud ja mis toob Soodla veehoidla veed Pirita jõkke. Kanali vasakkaldale on ehitatud kena kruusatee, mis viib kuni Soodlani välja. Rennikaelast viib tee Vaida külasse ja teine osa teest viib Vaida Selimäe suurtaluni. Rennikaelast laieneb mägi tundavalt, pole nagu seljandikku ollagi. Vanasti olla olnud Seli Vaida mõisa karjamõis. Siin on juba ilusad pikad põllud, kahele poole laugjad. Ainult mäe keskele jääb kunagine kivide küngas sarapuudega, kus olnud tuuleveski. Seda nimetatakse Sarapuu mäeks. Paarsada meetrit soo poole jääb või tõuseb imetore küngas niine-, pärnapuudega kohalikust põllust mitu meetrit kõrgemaks. Ta oleks nagu suur muna püsti löödud. Seda on mitmed inimesed uurinud ja kaevanud. Rohukamara all on tuhamägi mitu meetrit sügavuti. See olla olnud vanal ajal vana Selli mõisa asukoht 16. sajandil, sõdade möllus maha põletatud. Selle künka põldude poole tulles leiame ühe kinnikasvanud kunagise mõisa tiigi. Tiigi servad kaldad on isegi paekivivooderdusega kaetud. Kohati kivide vahel kasvavad veel tänapäevani kibuvitsad. Valgeõielised, neid mujalt pole leida. Mulle tundub, et need on kunagise mõisa pärand iidsetest aegadest. Paarsada meetrit edasi lõpeb lai seljandik ja üks kitsas seljandiku osa jookseb otse sohu. n.n. Selimäe otsa. Mägi vaevalt 40 m lai ja 200 m pikuti. Jällegi mõned meetrid tõusu soost. Jätab toreda mulje, seljandik keskelt lage ilma puudeta, aga kahele poole mäeveergudel kasvavad harvad kuused koos pärnadega. Justkui allee, tundub nagu oleks siin olnud inimkäsi mängus. Siin oli minu karjalapse mängumaa nooruses. Selimäe otsast lõikab soo viletsate pajupõõsastega ja eemalt näeme ilusat metsatukka. Jõuame umbes km käigu järele n.n. Vargavõhmale. Ilus puutumata soosaar inimestest reostamata. Metsloomade paradiis igasorti puudega kasvamas. Jahimeeste küttimise paik kevadeti. Sinna on kunagi kaevatud huntide püüdmiseks sügavaid auke. Ükskord sellisel kaevamisel leidis jahimees Orava Ants metallnõu õige vanaaegsete hõbetükkidega. See olla olnud 1930. a kui ta näitas neid minu onule, kes oli Selimäe talu peremees. Need rahad olla olnud ime suured, kaks või isegi kolm korda suuremad tsaariaegseist hõberubladest. Arvatavasti oli see aare kunagiste varaste või röövlite peidetud väga ammuseist aegadest. Sealt Vargavõhmalt läbis kunagi talitee otse Vaita. Siis seal võhmal oli olnud mingi majakene või hütt, ühe üksildase jahimehe oma, kes tegi vitstest korve ja luudasi ja suvel ka vähekene heina. Need ta vahetas Selimäe peremehele toidu vastu. Edasi minnes jõuame nn. Oravamäele. Jällegi väga ilus võhmas soode keskel. Paljuliigiliste puudega, eriti palju on sarapuid ja seal elutseb ka palju oravaid ja teisi metsloomi: kitsesid, põtru, viimasel ajal ka metssigu. See jahimeeste meelisküttimise paik, samuti marjuliste ja seeneliste korjepaik, ilus puutumata loodusega ja metsaga. Sealt umbes km edasi jõuame Aukemäele. Jällegi kahel pool võhmast soo nn. Suursoo. See on peamiselt liiva mägi ja väga mitmekesise taimestikuga. Seal kasvab isegi haruldasi taimeliike, mida mujal ei leidu, isegi näsiniin. Tammed ja pärnad kasvavad segi liiva võtmise aukude äärtes. Endine Vaida rahva liivavõtmise koht, millest tuleneb ka nimi. Viimasel ajal on põtrade rohkus taimestikule palju kahju teinud, kadakad on hävinemas. Veel pool km edasi itta tuleb meile vasta üks suuremaid soo vaari. Teda nimetatakse Soovardiks. On üle km pikk ja 600 -700 m lai. See on ajaloolise legendidega seotud võhmas. Ka puuderohke ja olla üks ilusamaid endiste sakste jalutamise kohti vanal ajal, mõisa ajal. Tahan jutustada sellest Soovardi nimest ja tema saamise loost. Seda kõike rääkis mulle üks väga vana erak mees Müüri Juhan, kui ma olin alles koolipoiss ja käisin temale toiduaineid viimas. Tema oli endine tsunftisell – tõllassepp. Tegi vankrirattaid, haruldasi tugevaid ja vastupidavaid. Hästi tundis, teadis vanaaegseid lugusid ja legende jutustada mulle.
Soovardi nime päritolust teavad väga vähesed inimesed ja praegu polegi enam neid kes veel teavad. Olla esialgu olnud Suursoo ääres saun nimega Soovardi saun, mees oli olnud küla sepp ja kaks poega pidasid hiljem seda ametit edasi. Legend räägib Soovardi Jürist. Olla olnud Vaida rahva juht ja kangelane Liivi sõja ajal 1558 -60. a. Juhan Julma sõjakäikude ajal ja tema rüüsteretkede ajal Tallinna alla, Revale alla. Räägitakse, et Soovardi Jüri tegi imehäid mõõku küla noormeestele, keda oli välja valinud enda kampa. Ta püüdis takistada röövretkedel olevaid soldatite rüüstamisi. Vaida rahvas oli teinud koopa Soovardi mäe sisemusse, kuhu läksid varjule naised lastega ja vanadega. Mäe koobas olnud väga suur, mitme avaga, kaitstud kasvavate puude ja põõsastega. Sisevooderdus põimitud paju ja kuuseokstega. Koopa põrand heinte ja põhkudega täidetud. Jüri oli mõõgaraiumise kunsti õppinud ühelt endiselt soldatilt, kes oli kunagi haavatult röövretkel siia kanti maha jäänud ja rahva eluoluga ära harjunud ja elama siinse rahva hulka jäänud. Jüri oli nende õpetaja, kes seda kunsti hästi oskas viljeleda. Jüri mehed tegid palju kahju röövlitele soldatitele ja tapsid neid palju. Muidugi oli see ebavõrdne võitlus suure väegrupiga nende vastu. Pikkamisi taandudes viis oma rahva varjendisse ja asus neid kaitsma rüüstavate väegruppide eest. Lahing oli äge ja nõudis palju ohvreid nii omade kui vanelaste seast. Jüri hüüdlause olnud „Sureme surmates!“ Ja nad võitlesid koopa juures viimase meheni, siis olla Julma mehed teinud tule koopa avade ette ja koopa põrandal oleva kuiva heina ja põhumaterjali põlema süüdanud, sellega lämmatades koopas olevad inimesed ja nad surid vingugaasi. Ainult vähesed poisikesed olla sellest tulesurmast pääsenud. Nad olla urgitsenud koopa soopoolsesse seina väikese ava ja sealtkaudu saanud mõned põgenema. Ja nende jutustuse kaudu saanud avalikuks julm tapatalgu tulevastele põlvedele. Olla üle paarisaja inimese surma saanud. Sovardi Jüri auks ja tema kangelasliku käitumise tõttu ristitud mägi Soovardi mäeks.
Kusagil vanades ürikutes kirjutatakse sellest Liivi sõdade ajal olnud sündmustest 1558 – 60. a. Juhan Julma sõdadest Baltikumis Tallinna-Revala piiramisel on kirjutatud nõnda: Rävala linna lähistel ühes suures koopas tapeti ja põletati surnuks üle 1000 inimese Varte või Vaida külas (vähe oleks nagu liialdatud, sest külas polnud sel ajal nii palju elanikke).
Soovardi mäe keskel on veel praegugi tunda maapinnases nõgu või maa vajumise märke. Ja jahimehed räägivad aastakümneid , et seal mäel elavad mägrad ja uuristavad, teevad oma urge mäe sisemusse. On leitud mägrade mullakuhelikkudest inimluid mulla väljakaevamisel. Legend vastab kõikide tunnusmärkide järgi tõele. Halb oli veel sel korral asjaolu, et varane külm oli soo kinni kaanetanud ja vaenlastel kerge koobast vallutada. Suvel ei pääsenud ükski võõras sealt soost läbi mäele, ainult teadjad inimesed, kes tundsid palkidest teid, mis igasuguste keerdasetustega soos vee pinna all asusid. Edasi minnes mäe ahelik laieneb ja hargneb kaheks Rekkamäeks ja Mullikmäeks. Ikka on tunda mäeaheliku piirdeid, nüüdseks metsaga tublisti kaetud, väljaarvatud Mullikmäe põllud, kus on seljandik.
Ka nende küngaste seljandikude kohta on olemas muistendeid, legende, mida nüüdsel ajal enam ei teata. Nimelt Põhjasõja ajal Rootsi Raudpea Karl XII ajal ja tema sõjakäikude ajal, läbis Vaida küla ja ümbruses olevad kohad, mäekingud ja seljandikud.
Nimelt Mullikmäelt edasi minnes on olemas Kunimäe talukoht ja kuningas Karl XII küngas. Seal olla ta ööbinud oma sõjaväega ja puhanud kolm päeva ja see seljandik kannab Kuningamäe nime. Sealt edasi minnes jõuame Ruskvere seljandikule, jällegi ajaloolise tähtsusega koht. Siin olla Karl XII pidanud lahingut vene väesalkade vastu, kes olla häirinud tema puhkusel olevaid väeosi. Ta piiranud vene väesalgad ümber ja hävitanud nad, olla kirunud peale lahingut „Perkele Russki, olemasolev ilus mägi on vere paska ja sitta täis“ venelased tulnud tema puhkust segama.
Russavere – Ruskvere, ma leidsin selle ainukese nimetuse sõjaväe vanadelt kaartidelt. Juba Põhjasõja ajal oli see koht Ruskvere olemas ainukesena Vaida ümbruse kaartidel märgitud.
Käsikiri „Ajalooliselt seotud“, kaustikus „Vaida küla enne 1940. a.“
Ümber kribanud Reet Raudkepp
Ohvrikivi ja muud.
Minu koduküla põldude ja karjamaade piirimail asetseb suur hall ja lame rändrahn, viimase jääaja pärand. Ta on teatavasti ümbruskonna suurim kivi. Ka oma ümbermõõdult on üsnagi aukartust äratav. Üle kuueteistkümne meetri ja üle kahe meetri kõrge. Õige vanal ajal olnud ta veelgi suurem ja ühe küljepealt hästi lame. Minu vanatädi jutustuse järgi olnud see karjalaste liugulaskmise kiviks. Õhukesele paekivile istutud peale ja suure mürinaga sõidetud ülalt alla. Küll olnud see huvitav ja tore sõit. Jaanikulised teinud kivil Jaanituld ja nelja paariga võinud kivil tantsida. Kivi kõrval kasvanud hiigel tamm. See olnud varjuks tuulte ja päikese eest karjalastele. Kõigile noortele oli see kooskäimise ja puhkekoht ja karjalaste mängumaa. Ajaloo allikate ja vanarahva jutustustest järgi selgub, kivi olnud vanal hallil ajal ohvrikivina kultusekivina ümbruskonnas tuntud. Kivi ülemises pinnases oli palju uuristatud augukesi ja veidi suuremaid lohukesi mõningate märkidega kus vanal ajal toodud ohvriande.
Järsuma külje peale on raiutud mingisugune rist. Põhja sõja ajal olla maetud kivi kõrvale Karl XII üks ohvitseridest.
Karjalaste tuletegemisega on kivipealne pinnas rabedaks muutunud. Palju on kiviklibu ja jämedat liiva kivil.
See oli olnud õige ammu, ühel äikese rikkal suvel kus kõuevälk tabanud tamme ja ka kivi. Suure praoga on eraldatud see lamedam osa päris kivist. Ja liugulaskmisel oligi lõpp. Nüüd pole enam seda lamedamat kiviosa olemaski. On ehitusmaterjaliks ära veetud.
Kui ma alles poisike olin viis mind vanatädi seda kivi vaatama, oma lapsepõlve mängumaale. Nüüd on sarapuuvõsa põlluks üles tehtud. Seda suurt tamme pole olemaski. Kivi on nüüd järsk iga külje pealt ja sinna otsa ronida polegi naljaasi, ainult karjalapsed teavad kust kohast kivile pääseb. Ja kivil käiakse endiselt edasi. Tehakse tuld ja mängitakse omi mänge. Olin muidugi huvitatud kivi peale saamisest. Abivahenditega siiski see mul õnnestus. Avanes avar vaade ümbrusele ja kivi suurusele. Alatisest tuletegemisest kivil on pragusi, lõhesid mitmeid. Sinna oli kogunenud prahti, lehti ja liiva. Sinna kivipuru ja prahi keskele oli tuul kannud kase seemnekese ja nüüd kasvab väike kidur taimeke kivi praos. Ta kiratseb, et pole mulda elamiseks kaevamiseks.
Väheke hiljem aasta või paar edasi, kui olin juba karjapoisi eas, möödusin tihti hallist kivist oma karjamaale minnes. Alati korjasin peotäie või mütsitäie head mutimulda ja viskasin kasekesele juurte peale, et temale elu jõudu anda. Nii ta hingitses kivipraos elu ja surma piiril. Nagu hiljem selgus ja kuulsin, et oli veel teisigi kes teda mullaga toitsid. Varsti oli kivipragu mullaga täidetud ja kaseke sai oma peajuure pragupidi alla maa peale ajada, kuni viimaks mulla pinnani välja. Nii oligi kaseke saanud elu õiguse kasvamiseks edasi.
Kask oli kõver ja küürakas ilma igasuguse iluta. Tema väärtus vast seisis ainult selles, et ta kasvas ebatavalises kohas, kivil. Kõik lapsed armastasid teda ja hoolitsesid igati tema eest. Isegi suvel kuumaga kastsid teda kosutava veega. Ja kõik pidasid teda oma kaseks. Tõesti tore oli seal kivil mängida ja laduda kivist maju ja aedasid. Ainult raske oli sinna ülesronimisega. Ka mina pidasin teda omaks kiviks ja olin seal palju kordi käinud ja kivikesi ladunud.
Olgugi, et palju aega sellest möödunud. Tuletan meelde ja mäletan üsna hästi, et siin kusagil metsa keskel peaks kasvama haruldane kuusk, otse keset laia kivi. Otsime üsna kaua teda ja viimaks ka leiame. Minu imestus on suur. Kuusk on päris puuks kasvanud. Huvitav on ta sellepoolest, et ta juured on kolmest kohast üle kivi kasvanud. Nad on nagu kalmaari kombitsad, mis haaravad kivi oma embusse. Kivi on üsnagi suur nii kandi m³ -ringis ja ka kõrgust meetri ringis. Puu on juba 15 cm jämedune ja ülitugevate jämedate korbas juurtega üle kivi kasvanud. Puu on täis elujõudu ja latvakasvu.
See oli neil aegadel kui Vaida luht heinamaa oli alatiselt kevadeti suurvee all. Ta oli kui suur järv, nii kaugele kui silm ulatus vaatama. Eriti tore oli ta talvel kui ta oli suur jääväli. Kui me olime alles poisikesed tundsime sellest jääst rõõmu uisusõidul. Võiks öelda mitmete km viisi sai sõita uiskudel mööda siledat jääd Tuhalani ja Otiveskini välja. Teadsin häid kohti oma heinamaa kohaljões, kust alati sai midagi kalakest kätte. Neid oksi sorides leidsin, et ühel neist olid veikesed juured all ja ta osutus hõbepajuks. Ta päritolu oli Tuhala pargist siia kantud. Istutasin ta oma ja naabri heinamaa piiripuuks. Tulid uued ajad ja maakorraldamised meie külla. Kohtade kruntimisel jäi minu hõbepaju naabritalu krundi sisse. Meil oli kokkurääkimisi naabriga, et ta seda hõbepaju alles hoiaks.
Hiljem rajati uus tee ja hõbepaju jäi kraavi kaldale kasvama. Kümne aasta pärast rajati sovhoos Vaida maile ja jälle tehti maaparandust. Endised heinamaad muudeti põlluks. Maaparanduskäigus jäi hõbepaju maaparandajatele jalgu ja taheti buldooseriga ära lükata kui tülikas ese põllu sees. Aga õnneks puule oli maaparandajate seas üks looduselembeline inimene nimega Feliks. Ta võttis puu enda kaitse alla ja õiendas palju oma ülemustega kuni kõrgema distantsina välja.. Viimaks anti luba, et puu võib kasvama jääda, oli ta ju hõbepaju.. Hõbepaju jäi üksinda kasvama keset põldu. Kaua aega hiljem nimetati teda Feliksi puuks, kes oli tema eest võidelnud. Ja on tänapäevani kultuurmaale iluks. Ja kui võimas ta nüüd välja näib, kui viimati teda külastasin. Ainult künniga tehakse temale vahel liiga. Aga ta kosub jälle ja elab oma elu edasi.
Julius Reinmetsa mälestused.
Kirjutusviis muutmata.
Kuidas rootslane Tõnikse talu nooriku varastas.
Julius Reinmetsa jutu pani kirja Reet
