Kollektiviseerimine Vaidas
Abimajandid
Abimajandid moodustati tugevate talude ja Vaida mõisa maadele ja varadega. Talude vara ja inventar, mida abimajandid väidetavalt ei vajanud viidi Eestist välja. Nii on jutustanud Nikolai Klimov, et tema, olles 1947. aastal Patika külas Eralennuväe abimajandi juhataja, viinud peaaegu kõik elusa ja eluta inventari korralduse kohaselt Leningradi lähedale „Krasnõi Strutši“ sovhoosi. Sama toimus ka teiste abimajandite (endiste talude) varaga.
Toidukaubastu abimajandisse kuulusid Palli, Paali, Pearna ja Aukemäe talud. Keskus Palli talus. Kokku maid 240 ha. Palli talu peremees Ants Alliksaar ja Pearna talu peremees Rudolf Pärnamäe olid kuulunud sakslaste okupatsiooni ajal omakaitsesse, seepärast kuulusid nende talude maad maatagavarafondi. Aukemäe peremees oli küll 1940. aastal läinud Nõukogude Armeesse, kuid ta abikaasa oli vahepeal Tallinna asunud, suurtalu oli jäänud peremeheta ja maa võeti maatagavarafondi. Sama juhtus ka Paali talu maadega, mille peremees, Ants Kibuvits, oli 1941-1944 Rae vallavanem. Viimati nimetatud talude perenaised tegid avaldused võtta Paali ja Aukemäe talud riiklikeks abimajanditeks. Ants Kibuvits varjas algul end, hiljem tuli välja, mingit veresüüd tal ei olnud ning ta asus abimajandisse tööle. 15.03.1948. aastal liideti abimajandiga veel Orava talu maad, mis kuni 1948. aastani oli sõjaväe üksuse majandamisel. Nende viie talu maad olid eriti head. Majandit juhatas Eduard Veenre, andekas agronoom. Abimajandist kujunes Vaida külanõukogu piires kõige eesrindlikuma majandamisega põllumajandusettevõte. E. Veenre alustas Vaidas aiandusega, ehitas esimese kasvuhoone, kus alustas varaste kurkide ja tomatite kasvatamist. Samuti pani rõhku piimakarja produktiivsusele. Piimakari andis juba 1948. aastal üle 3000 liitri piima ühele lehma kohta. Abimajand asus Vaida küla keskuses. Kolhooside moodustamisega jäi abimajand aga kolhoositootmise keskele ja segas viimase töid. Kolhoos taotles juba 1951.a. kas abimajandi üleandmist kolhoosile või selle väljaviimist kolhoosi ääremaadele. Et abimajandi töötulemused olid head, venis küsimuse otsustamine 1955. aastani. Siis ilmus Ministrite Nõukogu määrus nr. 314/k 5. märts.1955, mille põhjal andis abimajandi juht E. Veenre koos ministeeriumi esindajatega Vaidas asunud abimajandi maad ja hooned Vaidas üle kolhoosile Kalevipoeg. Üleandmine toimus 05. mail 1955. Abimajand sai vastu maad ja hooneid Aruvalla külas. Abimajand lõpetas tegevuse 1957. aastal, kui majandi vara koos maaga anti üle A. Sommerlingi nim. sovhoosile.
Atsimäe abimajand moodustati kohe peale sõja lõppu 1944. aastal Atsimäe, Lingumäe ja Sirge talumaadele, kokku 150 ha. Atsimäe talu ei olnud eriti suur, kuid omanik Mihkel Piperal „Esto- Muusika“ direktor oli talu eeskujulikult korda teinud, uudismaid harinud. Talus oli korras sigala, kanala, noorkarjalaut, lüpsikarjalaut 20 friisitõugu lehmaga, talu keskuse ümber oli 3,3 ha suurune õunapuu aed. Talul oli tuuleturbiiniga töötav jõujaam, mis varustas kõiki hooneid elektrivalgusega. Talus oli isegi auto. Abimajand oli ajavahemikus aastatel1944 - 1950 mitme erineva numbriga sõjaväeosa valduses. Vaida külanõukogu esimehed on rääkinud, et selle ainsa abimajandina ei allunud abimajandi juhatajad ühelegi külanõukogu poolt antud korraldusele. Abimajandi viimaseks juhatajaks oli Vassili Bogun, kelle abikaasa, Olga Ostapenko asutas Atsimäele 1947/1948 õppeaastal uue, venekeelse õppekeelega algkooli. Abimajandi likvideerimine toimus 1950. aastal. Sõjaväeosa andis abimajandi vara üle Rae Sigadekasvatus sovhoosile.
Vaida Põllumajandusühistu moodustati Tõnikse talusse, kokku 40 ha. Talu omanik küüditati 1946. aastal, perepoeg oli juba 1944. aastal arreteeritud. Selle väikese ühistu organiseerijaks oli tolleaegne Vaida külanõukogu esimees Elmar Kruusi, kes otsustas kõik viljapeksumasinad koondada sinna tallu väiketalupidajate vilja masindamiseks. Tasuda tuli ühistule kas viljas või rahas. Algul töötas talus perekond Bürne, hiljem perekond Hiiesalu. Talul oli 2 hobust korras rakendite, vankrite-regedega, korralike põllutöömasinatega ühe talu jaoks, 4 lehma, lambaid. Omanikult võetud varaga majandati ühistut korralikult. Vaida Põllumajandusühistu lõpetas tegevuse 1950. aasta alguses Vaida kolhoosi üldkoosoleku nõudmisel. Kolhoos ostis ühistu vara 15 000 rubla eest, maad liideti Vaida kolhoosi külge.
Vaida mõis. Selle suure talu omanikus oli Jaan Saar üldsuurusega 280 hektarit. 1940. aastal võttis mõisa üle Riigipanga Eesti osakond abimajandina, mille juhatajaks oli Linda Ott. Leidub isegi andmeid, et Vaida mõisas moodustati juba 1940. aastal sovhoos. Üsna varsti andis Riigipanga Eesti osakond abimajandi üle Tallinna Tarbijate Kooperatiivile. Juhatajaks määrati Sõerde. Sakslaste saabudes tagastati mõis omanik Jaan Saarele. 1944. aasta sügisel võeti Vaida mõis taas omanikult ja allutati Leningradi tsooni Sigadekasvatuse Trustile ja pandi nimeks Rae Sigadekasvatus sovhoos.
Rae Sigadekasvatuse sovhoosi kuulusid Vaida külast Vaida mõisa maad ja Aruvalla külast 6 talu maad, kokku maid 510 ha. Peamine tootmisharu oli seakasvatus. Hiljem hakati arendama ka kanakasvatust. 1955. aastani töötas direktorina Starbienets. Tema arendas välja Rae sovhoosi. Alates 1955. aastast liideti Rae (Sigadekasvatus) sovhoos A. Sommerlingi nim. sovhoosiga Rae osakonnaks.
Kolhoosid
Vaida külasse moodustati 2 kolhoosi, mis üsna varsti ühinesid koos Aruvalla külas asunud „Rahvaste Sõpruse“ kolhoosiga üheks suureks kolhoosiks Kalevipoeg.
Vaida kolhoos
Harju maakonna Rae valla Vaida küla kolhoosi kohta on arhiivimaterjalide hulgas säilinud ka initsiatiivgrupi organiseerimise koosoleku protokoll, milliseid on säilinud ainult üksikute kolhooside kohta. Protokollist selgub, et initsiatiivgrupi loomine on toimunud 3. aprillil 1949. a Vaida külas. Koosolekust on võtnud osa 14 kohalikku elanikku ja külalistena Rae Valla TSN TK esimees, EK(b)P Harjumaa Komitee põllumajanduse osakonna juhataja ja Vaida külanõukogu esimees. Otsustati moodustada initsiatiivgrupp kolhoosi loomiseks, kuna avaldusi kolhoosi astumiseks oli esitanud 15. inimest. 14 neist oli kohale ilmunud. Initsiatiivgrupi esimeheks valiti Johannes Jussi, sekretäriks Aino Maling.
Kolhoosi asutamiskoosolek toimus kolm päeva hiljem, 6. aprillil 1949. aastal. Põhikirja kohta annab seletust Rae Valla TSN TK esimees Elmar Põldma, mille järel põhikiri võetakse koosolijate poolt vastu asutatava kolhoosi põhikirjana. Johannes Jussi ettepanekul saab kolhoosi nimeks Vaida kolhoos. Kolhoosi esimeheks valitakse Johannes Jussi, valitakse veel juhatus, revisjonikomisjon ja moodustatakse varade ühistamise komisjon. Asutajaliikmete arvuks jääb 18. Kolhoosi põhikiri on registreeritud Harju Maakonna TSN Täitevkomitees 18. aprillil 1949 aastal nr 164 all. Põhikirjale on alla kirjutanud 14 asutajaliiget. Juhatuse esimene koosolek peetakse samal päeval. Sellel määratakse kindlaks sisseastumise maksu suurus: maata meestelt – 2 rubla
Maa suurusega kuni 20 ha – 3 rubla
Maa suurusega üle 20 ha - 4 rubla
Vaida kolhoosi esimese tööaasta tulemusi näitab 1949. aasta aastaaruanne,. Sellest nähtub, et 1. jaanuari 1950. a. seisuga kuulus kolhoosi koosseisu 34 peret 86 elanikuga, kellest töövõimelisi liikmeid oli 33, neist mehi 11 ja naisi 22.
Normipäevale maksti raha – 80 kopikat
teravilja -3,16 kg
kartuleid – 2,29 kg
heina – 2,45 kg
põhku – 1,18
Aastaaruandest selgub, et kolhoos on loomakasvatuse arvulise plaani täitmisega tulnud väga hästi toime, mis oli esimesel kolhoosiaastal peaaegu erandlikuks nähtuseks.
Maad oli kolhoosil 1. jaanuaril 1950. a. 436,12 hektarit.
20. aprillil võtab üldkoosolekust osa EK(b) Rae Vallakomitee propagandist Kase, kes selgitab väikeste kolhooside ühinemise vajadust suuremaks majapidamiseks. Ta soovitab liituda kolhoosiga „Kalevipoeg“. Üldkoosolek võtab ühinemise otsuse vastu. Otsuses oli klausel- ühineda sügisel. Ühinemist arutatakse veel mitmel üldkoosolekul kuid ühinemiskoosolek toimub juba 5. septembril 1950. a.
Kalevipoja kolhoos (nn. väike Kalevipoeg)
Vaida küla talupidajad asusid kolhoosi loomise teele 1. aprillil 1949.a. Sellel päeval kutsuti kokku initsiatiivgrupi loomiseks kohalikke elanikke. Koosolekust võttis osa 20 kohalikku elanikku. Initsiatiivgrupi esimeheks valiti Valdrich Sarapik. Kolhoosi asutamise koosolek on toimub 4. aprillil 1949. aastal. Kolhoosi liikmeks astub 24 inimest. Esimeheks valitakse Valdrich Sarapik. 1949. aasta aastaaruandest nähtub, et 1. jaanuaril 1950. kuulus kolhoosi koosseisu 18 kolhoosiperet 70 elanikuga, kellest töövõimelisi liikmeid oli 28, neist mehi 10 ja naisi 18.
Normipäeva tasuks kujunes
raha – 42,3 kopikat
teravilja – 2,84 kg
kartuleid – 5,00 kg
heina – 0,81 kg
põhku – 0,81 kg
Maad oli kolhoosil 1. jaanuaril 1950. a. 434,32 hektarit. 26. veebruaril on üldkoosolekul arutusel ühinemine Vaida kolhoosiga. Hääletamisel antakse ühinemise poolt 7 häält, vastu 12 häält. Ühinemine lükatakse tagasi. 2. aprillil võtab üldkoosolekust osa EK(b) P Rae Vallakomitee propagandist Kase, kes räägib kolhoosi ühinemise vajadusest teiste kolhoosidega. Ühinemise otsus pannakse uuesti hääletusele, poolt antakse 28 häält, vastuhääli ei ole. Seega on otsustatud ühinemine Vaida kolhoosiga. Ühinemist millegipärast veel ei järgne. See toimub alles 5. septembril 1950. aastal, kui ühineb korraga 3 kolhoosi: „Kalevipoeg“, Vaida ja „Rahvaste Sõprus“
Kalevipoja kolhoos
Kolhooside ühinemiskoosolek toimub 5. septembril 1950. aastal Vaida Rahvamajas. Kohale on tulnud:
„Rahvaste Sõpruse“ 59- st liikmest 41 liiget
„Kalevipoja“ 41-st liikmest 20 liiget
Vaida 59-st liikmest 45 liiget
Kolhoosi nimeks võetakse „Kalevipoeg“. Esimeheks valitakse Julius Pikamäe. Esimehe tegevusega ei olda hästi rahul. 23. oktoobri 1952. aastal otsustakse valida kolhoosi esimeheks Heinrich Kivistik. 1. veebruaril 1953. aastal tunnistatakse kolhoosi juhatuse töö mitterahuldavaks. Selleks on mitmeid põhjusi: põllukultuuride hektarisaagid on madalad, eriti madala aga köögivilja osas. Madal on ka normipäevade tasu. 14. veebruaril 1954. aasta üldkoosolekul ei räägita midagi head, seis on sama, saagid on endiselt madalad. Üldkoosolek tunnistab juhatuse töö mitterahuldavaks. Kolhoosi esimeheks valitakse tagasi Heinrich Kivistik. Juulis sattub kolhoosi esimees vilja varastele peale ja ta tapetakse. 2. septembril 1954 a. valib üldkoosolek kolhoosi esimeheks agronoomi haridusega Ilmar Kruusimägi. 1955. aasta veebruaril üldkoosolekul võib öelda, et olukord on veidi paranenud, kuid saagid on ikka madalad. Talvisel laudaperioodil annab tunda sööda nappus. Kolhoosi majanduslik olukord on raske. Paranemist ei too ka 1955. aasta. 12. veebruari 1956. aasta üldkoosolek tunnistab jällegi juhatuse töö mitterahuldavaks. Esimeheks valitakse siiski tagasi Ilmar Kruusimägi. Kestab endine olukord, tööst osavõtt vähene. Kolhoosi liikmed on kaotanud huvi ühist töö vastu. Sellises olukorras tuleb 6. veebruaril 1957. aastal kokku üldkoosolek, et arutada kolhoosi tulevikku. Üldkoosolekust võtavad osa Harald Ilves- EKP Harju Rajoonikomitee I sekretär, Gustav Naukas- Harju Rajooni TSN TK esimees ja A. Sommerlingi nim. sovhoosi direktor Matjušenko. Gustav Naukas teeb ettepaneku luua kolhoosi asemele A. Sommerlingi nim. sovhoosi Vaida osakonna. 97- st liikmest hääletab sovhoosi poolt 71 liiget. Seega on otsustatud: anda kolhoosi maad ja varad üle A. Sommerlingi sovhoosile. [12]
Vaida sovhoos
Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega nr 96-K 26. jaanuar 1967 ja Eesti NSV Põllumajanduse ministri käskkirjaga 27. jaanuar 1967 nr. 38 moodustati Harju rajooni „Töösangari“ kolhoosi ja A. Sommerlingi nim. sovhoosi Vaida ja Rae osakondade baasil tõuveise ja köögivilja kasvatuse sovhoos. Vaida sovhoos jääb otsealluvusse Aianduse Valitsusele. Direktoriks määrati Ants Anton. Kontor jäi esialgu Patikale, „Töösangari“ kolhoosi peaaegu valminud kontor-klubi hoonesse. Sovhoosile nime leidmine oli lihtne, võeti keskmise küla Vaida nimi. Keskuse ehitamine oligi ettenähtud Vaida külasse, kuna aiandus paiknes Vaidas. Maad oli sovhoosil 6624 hektarit, sellest põllumaad oli 1192 hektarit. Loomakasvatus harusid oli ainult üks- tõuveisekasvatus. Sovhoosi moodustamise esimesel aastal alustati kohe elamute ehitamisega. Valmisid ühepereelamud ja mitmekorruselised elamud. 1969. aastal ehitati valmis kontorihoone. Järgnesid karjalaudad, kuivatid ja muud tootmishooned. 1971. aastal anti aiandis käiku soojad kasvuhooned 1600 m², sibulahoidla 200 tonni sibulate hoidmiseks. Töötajaid oli sovhoosis 452. 1981. aastal on sovhoosil maad 8798 hektarit, põllumajanduslikku maad 414 hektarit, sellest haritavat maad 3598. Juhtimisstruktuur toimus territoriaalsesl printsiibil. Majandis oli Vaida, Patika, Urvaste ja köögiviljakasvatuse osakonnad. Töötajaid veidi üle 600. Linnalähedus ja tööjõupuudus linnas meelitas paljusid loobuma tööst põllumajanduses, kes korteri kätte sai, see linna läks. Sovhoos ehitas Vaita kolm 60-korteriga elamut, kaks 24-korteriga elamut. Ehitati suur olmehoone aiandi töötajatele, suur kartulihoidla, ja krõbekartulitsehh. Vaida osakonda ehitati noorkarjalaut ja Patikale uus suurfarm. Köögiviljakasvatamise pind avamaal kasvas 430 hektarini. Vaatamata raskustele täitis sovhoos tootmisülesanded ja püsis Harju rajooni majandite esikümnes.
Vaida sovhoos lõpetas oma tegevuse 1993. aastal. Rae valla otsusega 15. veebruarist 1994 lõpetati põllumajandusereform Vaida sovhoosis ja majand lõpetas eksisteerimise.
Vaida sovhoosi direktorid: Ants Anton 1967-1978, Ants Promet 1978-1991, Peeter Böckler 1991-1993. [7]