Vaida varasemast ajaloost
Vaida õige varajasele asustusele viitavad arheoloogilised leiud ja muistised. Neid on kirjeldanud Jüri kihelkonna muistiseid uurinud kodu-uurija Oskar Raudmets. 1219. aastal purjetas Taani kuningas Valdemar II suure laevastikuga Eestimaa randa. Alustati Tallinna linna ehitamist ja vallutati lähim ümbrus. Asehaldurina siia jäänud Lundi peapiiskop Andreas Sunesen asus elanikkonda ristiusku pöörama. Ristimisi korraldasid taani preestrid, kes läbisid kihelkonnad küla külalt. Märkides üles küla nime, selle suuruse adramaades ja küla valdaja. Nendest üleskirjutustest koostati nn. Taani Hindamisraamat /Liber Census Daniae/, mille redigeeris Tallinna piiskop Thorkill 1241.aastal. Taani Hindamisraamatut säilitatakse praegu Kopenhaagenis Taani Riiklikus Arhiivis[17]. Nii ongi aastal 1241 Taani Hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus Vaskjala kihelkonnas märgitud 15 adramaaline kuninga valduses olev küla Wartae, [16] mida tunneme praegu nimega Vaida. Läbi aegade on kasutatud erinevat nimekirjutust. 1423 on kirjutatud Veyte, 1433 Wayte, 1435 Waite, 1586 Waita, 1615 Wayttaby, 1732 Waida, saksakeeles Wait. [15]
Arheoloogilised väljakaevamised 1998. aasta suvel palvemaja juures näitasid, et tegemist on muinasaja lõpu ja keskaegse küla äärealaga. Süvenditest kogutud söeproovide C’14 analüüside tulemused langesid ajavahemikku 956-1636. Peärna talu maadel on püha hiis ja ohvriallikas. Vaidas tuli keskmise põllu ja külaaluse põllu vaheaia lammutamisel välja kultusekivi, mis oli omal ajal peidetud kiviaeda. Kultusekivi oli neljakandiline ja ühele küljele uuristatud 25 suuremat ja 5 väiksemat auku. Ohvrikividest on teada kaks. Üks Kaasiku talu juures ja teine Selimäe Vasikaniidu-poolses otsas Soosalusse viivast teest sadakond meetrit paremale. Vaidal on oma tohtrikivi ja vana matusepaik. Aukemägi on Vaida asula esivanematel olnud pelgupaigaks. Juhuleidudena on Vaidast leitud terveid kivikirveid, odaotsi, mitmesuguseid ehteid ja muud. 1896. aastal kaevas Paali talu sulane oma peremehe kapsaaias päevavalgele rahaaarde. Varandus asetses raudpotis ja sellesse kuulus 448 münti ja 1 hõbedast spiraalkäevõru. Arvatakse, et aare peideti 1170. aasta paiku.
Taani valitsemise asemele astus Põhja-Eestis Rootsi. Sõjad kestsid vahelduva eduga terve inimpõlve. Kroonikakirjutaja Balthasar Russow, Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja mainib vaid ainsa korra Jüri kihelkonda, nimelt Vaidat:
"14. jaanuaril (1578.a.) läks sõjaülem Klaus Akesen oma meestega teele vaeseid inimesi Uuemõisast (Kose) välja päästma. Ja kui ta kolm penikoormat (25 kilomeetrit) Tallinnast Waitesse jõudis, sai ta seal külas ühe venelase vangi võtta, kes talle teatas, et Paide ja Uuemõisa ühes suurtükkidega kõik venelaste käes on, ja andis õiget nõu, et härra Klaus Akesen sõjameestega pöörgu varsti jälle tagasi või muidu satub ta hädasse. Kui Klaus ja sõjamehed seda kuulsid, läksid nad ruttu läbi öö jälle tagasi“
Maa lõpmatu laastamine, rahva vägivaldne äraviimine, näljad, katkud- kõik see puudutas valusasti ka Vaida küla.
Ja mis sellest veel järele jäi, seda hävitas 1601. aastal puhkenud enneolematu nälg Rootsi ja Poola heitluste ajal Liivimaa pärast. 1620. aasta Rootsi revisjonis oli tühjade adramaade arv suur. Vähem said kannatada teedest eemal ja metsade keskel olevad külad. Rahulikumate aegade tulles püüdis loomulikult kõige enne jalule tõusta mõisamajapidamine. Talurahva maksud ja teokoormised tõusid Rootsi ajal märgatavalt, edasi kestis talumaade mõisastamise protsess. 1695. aasta suvel puhkesid talurahva rahutused. Ka Vaidas. Nende mahasurumiseks rakendati paljudel juhtudel sõjalist jõudu. Sel eesmärgil saadeti sõdurid Vaida, Nabala ja teistesse küladesse. 1695-1697 aastatel maad laastanud ikaldus, suur näljaaeg ja sajandi vahetusel puhkenud Põhjasõda katkestas Rootsiaegse arengu. Need on ajad mil rahvajuttude järgi kihelkondade kaupa ei kuuldud enam koera haukumist ega kukelaulu.[15]
1726. aastal korraldati adramaarevisjon. Vaida mõisas on kirjas sellised talupoegade nimed nagu Käba Thomas, Palli Mart, Kolca Jürri, Rein Michel Mart, Niliski Jahn, Orwa Jahn, Ustallo Matz, Ustallo Andres, Korrosko Mart, Kivita Johann, Hinno Tõnno. Mitu nime neist praegugi tuttava kõlaga ja talu nimena olemas.[6] 1846. aastal avaldas Eestimaa kubermanguvalitsus kirjas impeeriumi postidepartemangule rahulolematust Tallinna ja Paide vaheliste viletsate posti-ja reisiolude pärast. 10. märtsil 1848. aastal avati Tallinn-Paide postitee Vaida postijaam kus sai hobuseid vahetada.[27] Eriti kõva tõllaga kihutaja olnud Kose-Uuemõisa mõisnik. Värsked hobused pidid alati postijaamas ootevalmis olema.
Arheoloogilised leiud
