Vaida (Wait) mõis
Vaida mõis (29 adramaad) on rajatud 1624. ja 1643. aastate vahel Endine eraldi orduvakus, mille Gustav II Adolf 20.08.1624 kinkis Joachim Goldbergile. Tema rajas mõisa. 16. augustil 1643. aastal ostis Tallinna Raad Riia Suurgildi vanemalt Joachim Goldbergilt Vaida mõisa (29 adramaad) 8000 riigitaalri eest ja andis selle 1654. aastal rendile. Edasi läks see pandivaldusena kasutusele rittmeister Magnus von Nierothile (+1671). Kuna magistraat ei suutnud mõisa välja osta, siis immiteeriti see 20.10.1658 ta pärusomandiks. Magnus von Nierothi poeg Otto Magnus loovutas 06.03.1672 mõisa võõrasemale Anna Elisabeth Taubele, kes müüs selle 30.09.1676 Reinhold Johann von Knorringule. 23.02.1978 esitavad vennad Andreas ja Steffan Haecks maanõunik Magnus Nierothi lese Anna Elisabeth Taube vastu nõude palvega arestida Vaida mõisa müügist saadud raha. 21.04.1691 esitab nõude leitnant Reinhold Johann Knorring Goldbergi pärijate vastu seoses Vaida mõisa võlgadega. 03.06.1691 esitavad palve bürgermeister Gotthard Vegesacki pärijad seoses nõuetega Vaida mõisast. 11.11.1691 esitab palvekirja leitnant Reinhold Johan von Knorring Goldbergi pärijate vastu seoses Vaida mõisa väljalunastamisega. Redutseeriti 1692 ja panditi 25.04.1708 Hans Heinrich von Tiesenhausenile, kes valdas mõisa kuni 29.01.1718, mil ülemmaakohtu otsusega kinnitati omanikuks R. J. Von Knorringu alaealine tütrepoeg Georg Pilar von Pilchau (+1753; veel 1726 valdas ta kasuema Sophie Hedwig von Nieroth ). Tema alaealise poja Karl Gustavi hooldajad müüsid mõisa 26.06.1760 Jakob Heinrich von Lilienfeldile (1716-1785), näitekirjanik, esseist ja juhuluuletaja ristiti 20. novembril / 1. detsembril 1716 Andja (sks Addinal) mõisas Sõmeru (sks Sommerhusen) vallas Rootsi armee kapteni Carl Gustav von Lilienfeldi ja tallinlanna Gertrudi (snd von Rosencron) perekonnas. 1733 asus J. F. von Lilienfeld koos endast viis aastat vanema venna Carl Gustaviga teenistusse aadlike kadetikorpuses Peterburis. Noorusele vaatamata täitis ta mitmeid sõjaväelisi ja diplomaatilisi kohustusi. 1741–1743 töötas Lilienfeld Pariisis Vene diplomaadi vürst Kantemiri saatkonnas. Ta kutsuti teenistusest tagasi, sest tema vennanaine, Anna Leopoldovna õuedaam Sofia (snd Odojevskaja) oli sattunud kahtlustatuna riigipöörde plaanides osalemises keisrinna Jelizaveta Petrovna juures ebasoosingusse. Riigipöörde plaanidega peeti seotuks ka Carl Gustavit ja Jakob Heinrichit, kes olid sunnitud juurdluse ajast kuni täieliku vabastamiseni umbes kuu vanglas veetma. Sofial pidi tribunali otsusega keisrinna laimamise eest pea otsast raiutama, kuid viimasel minutil asendati karistus piitsutamise ja Siberisse asumisele saatmisega. Õuedaamile järgnes Siberisse ka Carl Gustav. Jakob Heinrich von Lilienfeldile pakuti tegevteenistust armees, kuid ta otsustas ratsakaardiväest majori aukraadis erru minna. Naasnud Liivimaale, lunastas ta pandist isa Mõisamaa (sks Moisama) mõisa Läänemaal, müüs selle ja ostis asemele Vaida (sks Wait) mõisa Tallinna lähedal. 13. märtsil 1746 abiellus Lilienfeld Christina von Fickiga (1722–1788). Abielu kaudu sai temast Uue-Põltsamaa (sks Neu-Oberpahlen) ja Kaagvere (sks Kawershof) mõisate peremees. Nende perekonda sündis kuus last. Lilienfeldidest kujunes aja jooksul uus mõjukas aadlisuguvõsa ning alates 1650. aastast Rootsi aadli hulka kuulunud nimi kanti juba 1747 Eestimaa aadlimatriklisse ja 1797 ka Liivimaa aadlimatriklisse. Katariina II troonile asumisega 1762 naases Lilienfeld õukonda. Ta nimetati esmalt Holsteini asevalitseja riiginõunikuks ja hiljem salanõunikuks (mis vastas Venemaal kindralleitnandi aukraadile). [8]
Jakob Heinrich von Lilenfeldi poeg Karl Magnus pantis mõisa 01.03.1789 Carl Friedrich von der Howenile (+1793). Howenid ehitasid 18.saj. lõpuveerandikl ka nn. "Vaida kabeli" Jüri kirikuaeda. Ta lesele Margarethale (+1841, oo 1796 Magnus von Esseniga ) kinnitati Vaida mõis 1810 pärusomandiks. [21]
Temalt päris mõisa tütrepoeg parun Alexander von der Pahlen, kes alustas sookuivendusega. Üks kolmest esimesest Eestis rajatud drenaazisüsteemist asub Vaidas, endisest Vaida kõrtsist 150 m kagus, Sillaotsa talu maadel. Inglismaalt tellitud rennikujulised torud jõudsid Vaita 1852. aastal. Järgmisel suvel rajati üle üle 10 vakamaa drenaazi. (üks tallinna vakamaa on 0,182 hektarit ) ja kulutati selleks 129 rubla ja 70 kopikat.
Missioni lehhe Lissa Nr. 13, 1860, 27 Paastokuu päwal.- Teaandmised Jürri kihhelkonda Waida mõisa wöetakse tömehhi soomaad harrima, ja lubbatakse hea üllespidamine murretseda, pri sömine ja tubli töteggiale 30, 40, 45 rubla h. suil palka anda, Ma herrimine hakkab Jürripäwast, ja kes töle tahtwad minna rutuga aegsaste kaupa teggema.
Vaidas tehti kohe ka dreenitud ja dreenimata põllult saadud saagi võrdluskatseid ja 1885. aastal mõõdeti dreenaži vooluhulka dreenitud põllult. Dreenitud põllult saadud rukki esimese enamsaagiga kaeti 21% drenaažikuludest. Ka tänapäeval on see hea tulemus. Vaida esimese, üsna täpselt kirjeldatud drenaažisüsteemi vastu ei tundnud vahepeal keegi huvi. Tuli oodata kuni see sai ajalooliseks. Aastal 1958 kuivendati põlde tolleaegse A. Sommerlingi nim. Sovhoosi ühel maaparandusobjektil Vaida kõrtsi ümbruses. Seal sattutigi vanale drenaažisüsteemile. 1976. aasta augustis uuritigi Vaida vana drenaažisüsteemi, et kontrollida varasemate uurijate avaldatud andmete usutavust ja määrata kindlaks vana drenaaži tehniline seisukord. Dreenitud maa-ala mõõdistati uuesti, osaliselt kaevati lahti kogujadreen ja osa kuivendusdreene, mõõdeti torusid, määrati dreeniliiduste veevastuvõtuvõime ning võeti sette-ja mullaproove. Vaida drenaažisüsteemil on suur põllumajandusajalooline väärtus ka Euroopa ulatuses.[1]
Mõisatöö oli raske ja loomulikult tõi selline ränk olukord kaasa talupoegade rahulolematuse. 1858. aasta nn. Mahtra sõja talurahvarahutuste kogu juurdlus anti kuberneri käsul komisjonile mille esimeheks oli Vaida mõisnik kreisisaadik parun von A. Pahlen. 1863.a. kinkis Palmse ja Vaida mõisa omanik ning Nabala rentnik parun A. Pahlen Jüri kirikule kroonlühtrid: 2 kahest ja ühe kolmese. andis raha nende ülespanekuks ja lisaks annetas 1864.a. veel 800 rbl. (EAA.1213.2.6). Parun Alexander von der Pahlen loovutas Vaida mõisa 01.09.1886 tütrele, paruness Isabella Ungern-Sternbergile. Tema müüs 19.03.1894 parun Woldemar Rosenile, kes kinkis mõisa 07.09.1901 parun Paul Ungern-Sternbergile.[21] 8. jaanuaril 1903. aasta Rae valla aasta esimese volikogu koosolekul tunnistab volikogu Vaida mõisa maa peal oleva Vaida magasiaida hoone, mida Vaida kogukond juba mitukümmend aastat kasutab, valla omanduseks. Mõisa omanik Parun Ungern-Sternberg soovis maja enda kätte tagasi, kuid nüüd pakub vald talle võimalust see 50 rubla eest omandada. Kui parun ei soovi, siis pannakse maja 1903. aasta jooksul oksjonile. 16. aprillil 1903. aastal pöödub talitaja volikogu poole parun Ungern-Sternbergi järelpärimisega, kas ta saab Vaida kogukonna magasihoone enda käsutusse 30 rubla eest. Volikogu otsustab hoone selle raha eest parunile müüa. (EAA f 2639, n 1, s 125)[11]
3. mail 1905. aastal puhkes streik. Ettekäändeks toodi Vaida mõisniku Unger-Sternbergi mõisatöölistega sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine ja rahulolematute ähvardamine Siberisse saatmisega. Jüri kihelkonnas põletati maha Paul Ungern-Sternbergi Vaida mõis, mis asetses Tartu maantee veerul. 13. detsembril kell 10 õhtul lähenes mõisale Tallinna poolt suur salk tundmatuid mehi. Sel ajal, kui tubades lõhuti mööblit, katsus mõisavalitseja tõllakuuris kõrvaldada sõidukeid, et takistada edasipääsu naabermõisatesse. Selline tegevus aga ärritas mehi, nad vedasid sõidukid tagasi tõllakuuri ja pistsid hoone põlema. Maha põletati ka mõisahoone. Põletatud Vaida mõisa + Aruvalla mõisa rüüstamine koos mõisa viinavabriku põletamisega oli mõisnik Paul Ungern-Sternbergi kahjusumma 50832,52 rubla.
Hans Heinrich Frhr. von Tiesenhausen
1.02.1685 - 25.02.1736
Jakob Heinrich von Lilienfeld
01.12.1716- 12.07.1785 |
Vaida mõisa kaart
|
Alexander von der Pahlen
